Türklane pillub Sulle naeratusi varrukast
Maike Niiduviir on 19-aastane Tartu tüdruk, kes vähemalt 18 aastat oma elust on suutnud ilusti paigal püsida. Siis aga lasti džinn pudelist välja: Maike läks hüppas benjit, maandas langevarju ning põrutas edasi Türki eksootikat maitsma.
Märgates mõnd järjekordset Ahmedi, kes messengeri sisenedes vapralt aktsepteerimist ootab, olen ikka mõtlema jäänud... kas neil türklastel üldse teisi nimesid ka on?
Veel möödunud aasta sügisel järjekordset ülikooliaastat alustades ei olnud mul türklastest ega sealsest elu-olust mingit erilist aimdust. See oli vaid üks suur ja kauge maa kuni hetkeni, mil hea juhus ja EURO<26 mu oktoobris otse sinna läkitasid.
Projekt, mis mind nädalaks ajaks päikselisse Istanbuli viis keskendus kultuuridevahelisele suhtlemisele ning tõepoolest, Türgi on sellise projekti läbiviimiseks tõesti kõige õigem koht. Ilmselt ei kõla uudsena fakt, et kauplemine lõunapoolsetes riikides on midagi muud kui kassaaparaadi taga ristsõnade lahendamine. Selleks, et kaupmehe tähelepanu pälvida, ei ole üldse vaja blonde juukseid ega siniseid silmi. Olgugi, et pisut pealetükkival moel, Türgi inimesed suhtuvad oma tegemistesse hingega – kitsa turutänava kahekümnest maisitõlvikumüüjast ei jää märkamata mitte keegi.
Kui me ümarate prilliklaaside ja biitlitelembuse tõttu Elton John Lennoniks ristitud saksa üliõpilasega vaibapoodi sisenesime, oli üsna selge, et vaeste tudengitena me sealt kirevamustrilist antiikvaipa kaasa ei osta. Sellegi poolest ei pidanud poepidajatest vennad meile paljuks tassikest õunateed pakkuda, mille maitse meid mõlemat sedavõrd lummas, et otsustasime hoopis õnnelikuks teha mõnekümne meetri kaugusel asunud teekaupmehe.
Erinevalt Põhjamaadest ei ole emotsioonid Türgis tabu. Lausa imelik on tänaval oma portselanmaskiga ringi käia kui kogu mööduv inimmass sulle põuest ja varrukast naeratusi pillub. Meie türklasest projektijuht ei pidanud sugugi paljuks pühendada igale projektis osalejale hetke personaalset aega, et esitada talle maailma lihtsaim küsimus: „kuidas Sa ennast tunned?”
Tükike Türgist, mida mul näha õnnestus, jättis mällu kustumatult positiivse mälestuse. Tegemist on äärmiselt sõbraliku ja avatud maaga, kus sinu olemasolu ei jäta kahe silma vahele mitte ükski Hasan, Anil ega Ufuk.
Ah jaa, vajab kindlasti mainimist, et Istanbul on linn, kus peaks elu jooksul ära käima iga endast lugupidav kassisõltlane. Sest just seal pakutakse võimalust soetada oma hotellituppa vurrukandjast kaasüüriline. Kuid, jätke meelde, Türgi kiisut ei kutsuta mitte „kss-kss” vaid „pss-pss”.
Programm Euroopa Noored toetab kõiki 13-30-aastaseid noori ideede elluviimisel, EURO<26 aitab algust teha!
Maike lugu on ilmunud ka Postimehe noortelisas Hip!
Avaldatud 25.01.2008
|
 |
